Viies teema.

Viies teema. Õppematerjalide autoriõigus.

Õppematerjalide koostamisel, pole ma autoriõigustega väga palju kokkupuutunud, kuna sellel ajal kui ma töötasin Piirivalves rühma- ja kompaniiülema (1998-2001) ning instuktorina Kaitseliidu koolis(2001-2005) ja oli otsene vajadus teatud liiki materjalide koostamiseks. Viimasel ajal pole mul olnud otsest tööalast vajadust õppematerjalide koostamiseks.
Antud valdkonnaga puutusin pigem kokku IT juriidika loengutes, kuid tuleb tunnistada, et Kaitseväes ja Kaitseliidus antud valdkonnale suurt tähelepanu ei pöörata. Olemas on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes Täiendmaterjalide keskus, kes tegeleb õppematerjalide kaasajastamisega ja kuna väljaõpe PEAB toimuma ühtsetel alustel kogu militaarsüsteemis, siis aluseks on eelkõige see, mis antud keskusest tuleb ja autoriõigusega paljuski puutuvad kokku nemad.

Hr Eero Johannese loengus esitasin ka esse probleemist, mis tegelikult Kaitseväe süsteemis eksisteerib ja kuna teema on seotud paljuski autoriõigustega, siis panen selle ka siia:

Teiste instruktorite poolt koostatud materjalide (lüümikud, slaidid, fotod, õppevideod, töövihikud, testid) kasutamine väljaõppes.
Sõjalises valdkonnas ei ole ilmunud väga palju eestikeelset õppekirjandust. Seetõttu kasutab enamik instruktoreid väljaõppe läbiviimisel sarnaseid materjale. Võtame aluseks näiteks „Üksikvõitleja õpiku“. Antud õpik on koostatud ja välja antud Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste poolt ning on peamiseks aluseks üksikvõitleja väljaõppe läbiviimisel. Järjest arenev IT-maailm ja –võimalused on tohutult laiendanud instruktori võimalusi antud õppematerjaliga käitumiseks. Veel mitte väga ammu jagati õppuritele tunnis eelmainitud õpikud kätte. Õppurid tutvusid teooriaga kõige otsesemast ja ainukesest allikast ning rakendasid saadud teadmisi koheselt praktikas. Vahel diskuteeriti loetu üle instruktori või kaasõppuritega. Tänapäeval, kui kõik on kättesaadav digitaalselt ning kõike saab kõikjale kopeerida ja jagada, on algse „tõega“ ehk siis antud näite puhul Üksikvõitleja õpikuga võimalik ümber käia nii, et ühel hetkel tekib küsimus: „Kas tõde ongi enam tõde ja kes on tõe autor?“
Esimene küsimus, mis tekib on selles, et antud materjal on küll põhialus, kuid leiab paljuski instruktorite poolt erinevat tõlgendamist. Enamus instruktoreid on koostanud enda tarbeks väga palju erinevaid materjale. Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arusaamu ja erinevat mõistmist. Igaüks ju lisa oma tehtud materjalidele lisaks otse raamatust kopeeritule ka mingi oma lause, nägemuse, idee vmt. Tänapäevased IKT vahendid ja sotsiaalne meedia võimaldavad küllaltki lihtsalt antud materjale kiiresti ja kontrollimatult jagada. Nii leiab keegi kuskilt kellegi tõlgenduse Üksikvõitleja õpikust, lisab sinna omakorda oma „tõe“ ja jagab seda järgmistega. Loomulikult koostatud materjalidele peab alati lisama viite kasutatud kirjandusele, kuid kui on tegemist instruktori enda tõlgendusega, siis kas antud märge on vajalik ja nõutav? Kui paljud instruktorid sellele mõtlevad? Ja kui materjali on endale sobivaks kohandanud eelnevalt juba 6 instruktorit, siis kelle mõtted seal ikkagi kirjas on?
Teine küsimus, mis tekib on vastupidine eelmisele. Kui eelmise küsimuse puhul on pigem eeldatud, et algsele allikale ei viidata ja viimane muutja peab ennast autoriks, siis üsna sama mõeldav on olukord, kus siiski viidatakse, et tunnis kasutatav materjal pärineb allikast nimega Üksikvõitleja õpik“. Kui aga tegelikult on kõik toimunud täpselt samal moel, et iga kasutaja on materjalidesse midagi endast jätnud – lisanud küsimusi, fotosid, parandanud lõike jne, siis kas seal üldse on veel piisavalt algsest allikast pärinevat materjali, et sellele viidata? Kus jookseb piir, mis märgib seda, et kui teatud osa materjalist on siiski kindlalt Üksikvõitleja õpikust pärit, siis võib seda materjali nimetada sealt pärinevaks ? Võib ju eeldada, et mingil hetkel on materjal it-vahendite ja digimaailmas niivõrd muundunud, et Üksikvõitleja õpiku autorid seda enam isegi ära ei tunne veel vähem siis enda omaks tunnistavad.
Tänapäeval on instruktorid mugavad ja materjalide tootmise produktiivsus madal ja teise järguline. Kõik on juba olemas ja väljatöötatud ning paljudele kättesaadav.
Kui me räägime ühtsest väljaõppe tasemest ning selle saavutamisest, siis peame ka püstitama ühtsed õpieesmärgid ja tee kuidas see saavutatakse. Hetkel on selleks õppekava ja loomulikult instruktorite täiendkoolitused, mis võimaldavad erinevatel aastatel kooli lõpetanutel oma teadmisi ühtlustada. Õppekavasid uuendatakse vastavalt õpieesmärkide muutustele. Paraku materjalid elavad antud valdkonnas oma elu ja arenevad tihti ilma kontrollita ja suunata.
Üksikvõitleja õpikust on trükivalgust näinud kolm trükki ja seotud on nad eelkõige paratamatute muutustega ja erialaste arengutega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et antud materjalide käitlemine on juriidiliselt jätkuvalt problemaatiline ning kindlasti puudutab ka paljuski teisi eluvaldkondi.

Inglisekeelseks artikliks valisin: Schaffert, S., & Geser, G. "Open Educational Resources and Practices"

Artiklis kirjeldatakse Avatud hariduslike ressursse (otsetõlge kõlab õõvastavalt)ja millised need on.

Artikli järgi jaotatakse need 4 katekooria alusel:



Figure 1: The meaning of “open” in “Open Educational Resources”, own illustration following
Geser 2007, p. 20

1. Avatud juurdepääs- sisu (ka metaandmed)on tasuta.
2. Avatud litsents- litsenseeritud vabakasutamiseks, materjali võib muuta ja taaskasutada
3. Avatud formaat- loodud avatud formaadis, mis võimaldab kergesti taaskasutamise.
4. Avatud tarkvara- loodud avatud tarkvaraga.

Artiklis antakse avatud materjalide kasutamise osas soovitusi nii juhtivkoosseisule, õpetajatele, õpilasele kui ka repositooriumitele.
Samuti antakse soovitusi e-õppe keskkondade arendajatele ja rakendajatele.

Oli igati hariv lugemine, kuid artikli teine pool oli keeleliselt väga keeruline.


Viited:

Schaffert, S., & Geser, G. (2008). Open Educational Resources and Practices. eLearning Papers, 7. [Open Access]